On möödunud 3 kuud... :)

Käes on detsember...

Sau J

Lubasin eelmine kord, et uues blogis on midagi huvitavat lugeda. Huvitav oli, siis see, et mulle tuli külla mu ema ja Kristjan. 2 kuud ju polnud näinud ja taasnägimisrõõm oli suur. Seiklesin neile siis üksi lennujaama vastu, jeee hakkama sain. Õnneks pereisa tuli meile sinna järgi ja viis koju. Õhtul saime päris hilja magama, kuna lobisesime kõik kaua ja nii iga päev. Teisipäev ja kolmapäev me jalutasime niisama ringi selles kandis kus ma elan. Neljapäeval läksime keskusesse shoppama J. Reedel me siis läksime kolmekesi Londonisse. Pereisa viis meid kenasti rongijaama ja aitas piletid osta ja võisimegi teele asuda. Rong oli nii nii täis, et pm alguses seisime püsti, aga siis vabanesid mõned kohad ja potsatasime maha. Teekond ise oli pikk, kui ma nüüd ei eksi siis 30-45 minutit. Ilm oli väga kehva ja vihma sadas muudkui. Teistel olid ilusti soojad riided seljas, aga mina tahtsin suvitajat mängida ja olin õhukese tuulekaga ja panin veel kontsad ka jalga. NB!!! Kui te kunagi plaanite minna Londonit avastama pange KÕIGE mugavamad ja vettpidavamad riided selga. Soovitan soojalt. J Alustasime siis 11 ajal minekut, lõunaks olime Londonis. NIII ilus, millised majad ja kõik oli hoopis teistsugune. Meil oli plaan minna kahekordse bussiga sõitma, mis teeb kindlat tiiru ja võib vahepeal maha tulla ja siis teine buss korjab su uuesti peale. J Mõeldud tehtud. Meie plaan oli alguses, et sõidame terve tiiru ära ja siis lähme uuele ringile J Jaa kõik oli nii kena ja tore, läksime teisele korrusele, kus katust polnud peal J algul oli kõik ilus ja tore J kui siis 1 hetk tuli mõnus padukas, (müügipunktis jagati vihmakeepe) õnneks panin selle peale, aga noh XXXL suurus ei ole sellest nagu väga kasu kui igalt poolt puhub tuul läbi ja vihma sajab näkku. Noo nii pooledki asjad jäid mul nägemata, kahjuks. Me Kristjaniga läksime alla sooja ja kuiva kätte, emme polnud nõus tulema. Pilet ise oli aga kallis 30 naela, aga see kehtis 48 h ja võisid nii kaua sõita kuni päev õhtusse jõuab. Algul plaanisimegi, et tuleme järgmine päev tagasi, aga hiljem selgub miks see plaan enam nii ahvatlev ei tundunud J.

Nii all oli hea, soe ja kuiv olla, lõpuks hakkas ring ka läbi saama ja jõudsime alguspunti tagasi, ja me mõtlesime, et tahame minna suurde suurde PRIMARKI – riiete pood, kus ma põhiliselt shoppan J Tulge ka, nii odavad ja ilusad asjad, aga siin enamus asju nii hea hinnaga, et hulluks ajab lausa. J Kui midagi vaja, siis lihtsalt lähed poodi ja ostad, ei ole vaja mõelda 2 kuud, kas ma selle asja ikka soetan või ei. Aga London, nii buss siis teeb peatusi ja PEAB samast kohast peale võtma kust maha pani, meid lasti siis välja ja läksime poodi olime seal mitu mitu mitu tundi ja saagiks saime 3 suurt koti täit asju.
Ok hakkasime siis samasse kohta tagasi liikuma, väljas oli pime, kell oli vist mingi 6 juba ja ootasime siis bussipeatuses, aga olgu öeldud, et sinna oli pikk maa, siis mõtlesime et oi äkki oleme vales peatuses, miks ühtegi bussi ei tule ja siis läksime veel edasi J samuti ei tulnud bussi J Juhuuu vaatasime kuidas meie firma buss kenasti meist mööda sõidab J Nii ja siis läks kell juba nii paljuks, et pidime hakkama abi küsima ja üks tüdruk rääkis täpselt ära kuhu minema peame ja sealt võetakse teid peale. J Juhuu, seadsime sammud siis õigesse kohta, kuhu oli vaja minna ja aega läks umbes 20 minutit, et sinna jõuda, kõndisime üsna kiiresti, sest ei teanud, mis kellani üldse see firma liigub. J Olime siis õiges kohas, saime ka bussi peale. Oli külm, ronisime jälle ülemisele korrusele, aga ÕNNEKS vihma enam ei sadanud. Aga oi milline vaade, öine London, lausa lummav, fantastiline, super super. Big Ben oli ilus J meil oli vaja jõuda alguspuntki tagasi ja teadsime, et kui buss seisma jääb oleme õiges kohas ja lähme kohe rongile ja voilaaa võime koju minna. No nii päris see ei läinud. Tegime siis uuesti Londonile tiiru peale, aga hmm mõtlesime, et ennem me küll siit ei sõitnud ja kui ta lõpuks Big Ben juurde tagasi jõudis oli klimp  kurgus, kus kohas me ometi oleme ja kui giid veel ütles et no nii siin ongi meie lõpp peatus, siis pisarad valgusid silma ja segadust oli palju. Õnneks oli see bussifirma andnud alguses kaardi ja seal peal olid punased, kollased, sinised jne jne jutid. Õh õnnetust meie olime läinud bussile mis teeb kollast ringi ja kui ma läksin bussijuhult küsima, näidates kaardile, kas me oleme siin, siis te oleks pidanud seda nägu nägema, seal ei liikunud üksi lihas ja vaatas mulle tõiselt otsa ja küsis „KAS SA TEED NALJA????“ mina siis vastasin naeratades ei tee J ja kui ta siis näitas kaardil, et ei te ei ole siin vaid te olete ............ siin. OU MY GAD... Bussijuhti ei huvitanud üldse kuidas me rongile saame jne. AGA õnneks oli tore ja abivalmis giid kes tuli meile appi ja juhatas õige teenurgani (kõndisime pika maa) ja siis kui õige teeots oli käes, jättis ta meid omapäid ja andis suuna kätte, kõndisime ja kõndsisime, jalad lõid tuld, söönud polnud midagi päeva jooksul, väike pudelike vett oli kaasas, nagu Robindsonid saarel J Nii kõndisime oma 30 minutit vast ühte pikka sirget lõiku, lõpuks küsisime uuesti teed ja oh seda õnne see sama pere liikus ka rongijaama ja me siis järgnesime neile, aga nad vist olid sprinterid, tuli lausa oli takus, aga püsisime kannul ja saimegi kohale JUHUU J Läksime ruttu rongi otsima, rong oli ees ja hakkas kohe kohe väljuma. Kordan uuesti me ei teadnud kellaaegadest midagi, millal kuna mis pidi väljuma, polnud õrna aimugi. Nooo nii olime õige rongi peal lõpuks, istusime ja olime lihtsalt vait, kodupoole sõit võis alata. Olles jõudnud meie peatusesse jalad enam ei kandnud, oh seda valu... Läksime siis ruttu bussijaama, sest pidime veel bussiga koju ju jõudma. Nooo sel hetkel vaatas küll keegi kõrgemalt meie peale... peale sellist seiklust jõuda kõige viimasele bussile, mis liikus meie kanti. Pidime ootama mõned minutid, ja buss tuli ja võisimegi rahulikult koju minna J Juhuuu olimegi kodus J Aga nüüd siis see, et miks me järgmine päev rohkem ei läinud, me olime läbi nagu läti raha ja rohkemgi veel. Kordan veel AINULT mugavad riided. Inimene õpib kogu elu. See seiklus toimus siis 28.10 – 02.11.2013 J Vähekene hilja postitan, kuigi jutt oli juba ammu valmis, kuid siis jäi miskipärast asi toppama.
Nii nüüdseks kui on 14.12.2013 õhtu. Jõulude tulekuni on veel nii vähe aega. Kõik inimesed ostavad hullunult asju kokku. Linn on nii ilusti ära kaunistatud,  kuid meie linna keskuses kuuske ei ole L. Midagi tarka vahepeal teinud ei ole... ootan jõule ja olen pigem selles meeleolus. Kodu on kaunistatud ja päkapikud käivad. Tore ja mõnus aeg on. Millest puudust tunnen on lumi. Ma ju talvelaps, mulle nii nii meeldib lumi. Hoopis teine hõng on õues siis, aga meil siin võõrasemad õitsevad ja linnud siristavad ilusti laulda akna taga. Külm on muidu küll, aga pigem selline Eesti sügis kui talv J. Majad on ka nii ära kaunistatud, vilguvad ja sätendavad ning kõik võimalikke asju külge riputatud. Omapärane, seda Eestis ei näe. Püüan pilte ka teha, ma ikka koguaeg unustan fotoka maha või pole mahti pilte teha . Aga küll jõuab J J

Kõige mõnusamat ja lumisemat talve teile ja olgem rõõmsad! J

Hi everybody

Terekest

Olen olnud kaua aega eemal blogi kirjutamisest. Ei mäletagi kus ma oma järjega jäin. Ahaa käisime Brightonis. Ausalt öeldes pole selle ajaga vahepeal midagi huvitavat juhtunud ega teinud. Vahepeal linnas ja korra sai käidud veel Brightonis. Varsti varsti saab mul siin oldud 2 kuud, 4 novembril.

Meile on ka nüüd siis sügis kohale jõudnud, puud kirjud ja lehed igal pool, tuuline ja vihmane, aga siiski on soe, siin ükspäev oli 15 kraadi sooja. J Varsti uues blogis on mul väga palju põnevat kirjutada, aga seda hetkel ei maini, mis toimuma hakkab.
Nagu osad teadsid, tahtsin minna siin ka Ülikooli, kuid kahjuks seda kuidagi ei võimalda, seoses suure õppemaksuga mis on 9000 naela aasta. Aga loodan saada ühele tasuta kursusele, siis saab natukenegi suhelda teistega ja praktiseerida inglise keelt. Seda ka siis lähemalt selles, kui kõik asi on korda aetud. J

Inimesed on ikka nii toredad, eriti naabrid. Me hakkasime lastega õue minema, aga poisi rattal oli rehv tühi, ma siis seal tükkaega pusisin pumbaga, aga noo mina hakkama ei saanud. Naabrinaine nägi seda ja tuli enda kahe pumbaga appi, aga nende otsikud ei sobinud. Aga siis meie tegevust oli jälginud ,enda autot parandanud, naabrimees. Tuli oma korraliku pumbaga ja tegi mõne sekundiga kõik korda. J Nii vahva, et on selliseid toredaid inimesi, kes aitavad. Tänasime ja saimegi õues olla. Kuid kahjuks lõbu ei jätkunud kauaks, sest rehv läks siiski tühjaks L - katki, viisime ratta tagasi koju ja hakkasime jalutama ja puulehti korjama, et kodus hiljem meisterdada. J Nii mõnedki tööd on juba valminud, lapsele väga meeldib joonistada, maalida ja plastiliiniga voolida. Ükspäev siis olime pisikesega kodus ja tuleb naabrinaine, et kutsuda meid laste mängutuppa, mis on 1x nädalas kolmapäeviti, et laps saaks suhelda ja mängida teiste lastega. Ka jälle väga armas, et muretseb ja tunneb huvi. Niisiis saigi kokku lepitud, et tahame väga minna. J See pole meie kodust kaugel, aga esimene kord viis meid autoga sinna, et näidata kus see asub. Olime esimestena kohal ja pisike hakkas kohe asjadega mängima. Täitsa tore koht on saab vaheldust ja nüüd muudkui räägib, et tema tahab minna titadega mängima, aga noh titadest oli asi kaugel, täitsa suured lapsed juba. J Vähemalt talle meeldis, mis ongi põhiline. Kohale oli tulnud palju vanemaid ja lapsi. Minul ikka hirm rääkida võõrastega ja selline tunne nagu ei oskaks üldse inglise keelt ja kui vaja vastata, siis kõige lihtsamad asjad peast pühitud, aru ma ei saa miks nii on. Kuigi valdan keelt üsna hästi. Aga eks see hirm teeb oma töö. Just sp tahangi minna kursuele, et saada üle hirmust.

Mis siis veel huvitavat. No üks asi mida ei saa rääkimata jätta on see, et buss millega poiss hommikuti kooli läheb ja koju tuleb. Sealne bussijuht väga viisakas ja tore. Ja kuna poiss valdab kahte keelt – inglise ja eesti, siis bussijuht tahab õppida vähekene eesti keelt. Ja kui läksin bussi vastu siis bussijuht hüüdis KATRIN ja mina siis panin valmis end, et nii nüüd kuula tähelepanelikult mida ta ütleb, äkki on koolist mingi teade. J AGA ei tema ütleb selges ja puhtas eesti keeles NÄGEMISENI J Ooo see oli üllatus J ütlesin good job J nalja kui palju, vahva ju niiviisi  kui keegi vaevub õppima keeli J ja nüüdseks on tal juba palju asju selge Tere hommikust ja ruttu ruttu J J

Oeh ma kohe pean jälle mainima kuidas mulle meeldib, et inimesed on nii sõbralikud, tunnen, et see on nii õige ja tervisele ka hea kui ei pea taluma teiste halba energiat ja halba tujusid. Milleks?? Olge rõõmsad ja avatud on tervis ka parem ja tuleb endalgi naeratus näole. J Don´t worry be happy! J

Seekord ma pilte ei lisa, aga parandan vea järgmine kord kindlasti ja siis on juba mida vaadata JJ

Ilusat sügist ja nautige seda.

Teie Kata

Aeg lendab...

Homme saab mul siin oldud 3 nädalat... küll aeg alles lendab. Teisel nädalal midagi huvitavat ei olnud ja kusagil ei käinud, kuna lapseke jäi haigeks, aga nüüd on temaga kõik ok. J Pühapäeval 22.09 käisime kogu perega car boost´ingul (nagu turg, aga inimesed ise müüvad endi asju, auto pagassist otsetõlkes J ) Seal oli väga väga palju rahvast ja müüjaid samuti. Saada oli kõike, vanu raamatuid, mänguasju, riideid, maale, nõusid jne. Kohapeal olid putkad kus sai osta süüa ja juua (seda teenust ei kasutanud). Lastele olid batuudid mille eest pidi maksma 1.5 naela 5 minutit... Sain "turult"  soovitud asjad ja ühe ilusa kleidi ka veel. J Hinnad olid väga sümboolsed alates 0.05 pennist kuni siis ikka 20 naelani, aga enamus asju 1 – 4 naela. Ilm oli sel päeval ka väga hea, oli küll pilves, aga vihma ei sadanud. Mina jäin väga rahule. Esmaspäeval me siis läksime Horley ja Grawley keskustesse shoppama J Yehuuu... Esimestena käisime läbi kõik kaltsukad, mis on tõsiselt hea kaubaga ja loomulikult hind paneb asja ka paikka. Grawleys peamine ostukeskus on Praimark, kust ma pm olen saanud palju uusi ilusaid riideid. Aeg lausa lendas kuna seltskond oli tore ja asju oli nii palju mida vaadata ja samuti kohti, õhtul grillisime ja jutustasime niisama. Järgmine päev ehk täna (kolmapäev 24.09) kujunes samuti väljasõiduga ja suurematesse ostukeskustesse. Nimelt seekord läksime Brighton´i. WOW, WOW ja veel kord WOW kui ilus seal oli, mereäärne linn ja kõik oli lihtsalt nii ilus vb asi ilmas ka 22 kraadi sooja ju J aga siiski, mul ainult fotokas käes ja kõigest sai pilti tehtud. Taas shopatud ja positiivselt laetud suundusime kodupoole. Kui eelmises blogis ütlesin, et udu pole veel olnud, siis täna hommikul oli kõik väga udune. See hajus umbes kella 11´ks. Nüüdseks olen harjunud juba ajavahega (2 tundi taga pool). Londoni kesksüdamesse pole jõudnud, aga jõuab J Siin samas on vaadata nii palju ja imetleda. Aaa mis mulle veel väga meeldib on see -  puudest moodustunud alleed, kuna teed on nii kitsad ja puud kasvavad väga lähedale autoteele, siis sõites on niii ilus roheline kõik. Liiklus on endiselt mulle nagu tohuvapohu, kõik peegelpildis ning kiirusepiirangud on ju miilides ja kui märk on 40, siis võib sõitta meie mõistes 70 kh/h.  

Endiselt olen rahul kõigega, koduigatsus on ka sees, aga see ju ok. J

Ilusat sügist! Kata 

Alustan nüüd.. :)

Tere, tere! :) 

Nüüdseks olen juba Inglis maal ja siin viibinud nädal aega. 

Juuni lõpus postitati Fb´s kuulutus, et otsitakse lapsehoidjat, otsustasin kirjutada. Mõtlesin tuleb mis tuleb, aga sisimas väga lootsin, et äkki ikka õnnestub.  Niisiis suhtlesime kirja teel päris tihti ja lõpptulemusena otsustasid nad minu kasuks. :) Oh seda rõõmu... :) :) 

Algul ei jõudnud see asi kohalegi. Vaikselt hakkasin uudisest teisi teavitama. Küsiti, et kas kardad ka või närveerid - hmm ei :) Hiljem kui kuupäev lähenes tekkis sees päris korralik hirm kõige ees – lendamine, uus keskkond, võõras keel jne jne.

Töö juures sai tehtud väike istumine ja sain endiga kaasa palju häid soove ja nii toredaid kingitusi. Õhtul sai koos sõpradega koos oldud. Aitäh kallikesed!!! :)  Õnneks ei pidanud ma lendama esimest korda üksinda vaid pererahva vanaemaga ja taas mul vedas - väga tore reisi kaalane :) Lennujaam on ikka meeletult suur ja ilus. Kontrollis sai nalja, väga lahe tüdruk oli kes aitas asju letile panna, aga mina ju ei teadnud et peab läpaka kotist välja võtma ja rahvast oli palju ning see tüdruk nagu ei  pööranud alguses tähelepanu ka, et läpakakott. Ma kartsin, et hakkan piiksuma kui läbi väravate lähen, aga ei hakkandki :)  Kuid tagasi pidin siiski minema nimelt siis läpaka pärast, ooeh see oli piinlik moment. Aga kõik oli jällegi ok ja liikusime edasi. Lennuki väljasõiduni oli veel palju aega, meie olime terminalis esimesed kes kohal olid aga pm viimastena lennuki peale saime :) Taas nalja. Seal kaks rida kus seista, tüdruk kes mikrofoni rääkis ütles midagi väga kiiresti vasakust ja paremast reast ja saime aru, et kellel on kohtadega pilet ja ammu ostetud, et need saavad siis ennem :) kus sa sellega olime tolle pisikese järjekorra ära seisnud kui öeldi, et te olete vales reas ja saadeti teise rea lõppu, mnjaaa see oli „pisikene“ rivi. Tublid nagu me oleme, läksime ja seisime :) Lennuk ise oli küllaltki väike, Easy Jet, aga ilus, puhas ja kohale ta meid tõi. :) Minu esimene lennukisõit ikkagi, tegin siis väikese filmiklipi ka õhku tõusmisest – täis emotsioone :) ahhetasin ja ohhetasin ja kilkasin :) Lend sujus hästi, ilm oli fantastiline. Gatwick´i kohale jõudes ootas meid VÄGA pikk tee passi kontrolli ja sealt edasi, võttis korralikult võhmale. Kõige rohkem rõõmustas mind see, et kohvrid on meiega ilusti kaasa jõudnud ja terved ka. Kohale jõudes oli Inglismaal väga soe ja veel nii paar päeva. Udune pole veel olnud, aga õrna vihma sajab küll aegajalt.

Maja on hästi kena, mul on oma tuba ja olen rahul. Kes mind teavad, siis minul kulub sisseelamiseks ja kohanemiseks tavalisest rohkem aega. Laps harjus minuga esimeste minutite jooksul, mis on väga tore, tegi asja kergemaks. Olen nädala jooksul käinud 2 korda linnas, esimesel korral läbisõidul, teine kord siis juba ka poodidega tutvumas. Ma olin ikka nii hämmingus ja ähmi täis kui nägin 1 naela poodi. J See on lihtsalt supper koht, osta mida tahad, kõik maksab 1 nael. Midagi eriti  ma veel ei ostnud, võtsin Eestist suhteliselt palju riideid kaasa, et praegu pole vaja midagi, aga eks ma shopingutuurile ikka lähen. Päevad mööduvad pisikese piigaga toas mängides või õues (aias/mänguväljakul).

PS. Inimesed on siin nii erinevad, võõrad tulevad hommikul vastu ja teretavad, ütlevad tere hommikust, ajavad juttu mõne sõna, naeratavad kaugelt. Ma algul ei oskand reageerida, mõtlesin, et kas mu nägu millegagi koos, et naerab või mingi imelik on, et tuleb ja teretab võõrast inimest  :) Aga siin on selline asi tavaline, inimesed on avatud ja sõbralikud. Mulle see meeldib. :)