Sau
J
Lubasin
eelmine kord, et uues blogis on midagi huvitavat lugeda. Huvitav oli, siis see,
et mulle tuli külla mu ema ja Kristjan. 2 kuud ju polnud näinud ja
taasnägimisrõõm oli suur. Seiklesin neile siis üksi lennujaama vastu, jeee
hakkama sain. Õnneks pereisa tuli meile sinna järgi ja viis koju. Õhtul saime
päris hilja magama, kuna lobisesime kõik kaua ja nii iga päev. Teisipäev ja
kolmapäev me jalutasime niisama ringi selles kandis kus ma elan. Neljapäeval
läksime keskusesse shoppama J. Reedel me siis läksime kolmekesi
Londonisse. Pereisa viis meid kenasti rongijaama ja aitas piletid osta ja
võisimegi teele asuda. Rong oli nii nii täis, et pm alguses seisime püsti, aga
siis vabanesid mõned kohad ja potsatasime maha. Teekond ise oli pikk, kui ma nüüd
ei eksi siis 30-45 minutit. Ilm oli väga kehva ja vihma sadas muudkui. Teistel
olid ilusti soojad riided seljas, aga mina tahtsin suvitajat mängida ja olin
õhukese tuulekaga ja panin veel kontsad ka jalga. NB!!! Kui te kunagi plaanite
minna Londonit avastama pange KÕIGE mugavamad ja vettpidavamad riided selga.
Soovitan soojalt. J Alustasime siis 11 ajal minekut, lõunaks
olime Londonis. NIII ilus, millised majad ja kõik oli hoopis teistsugune. Meil
oli plaan minna kahekordse bussiga sõitma, mis teeb kindlat tiiru ja võib
vahepeal maha tulla ja siis teine buss korjab su uuesti peale. J
Mõeldud tehtud. Meie plaan oli alguses, et sõidame terve tiiru ära ja siis
lähme uuele ringile J Jaa kõik oli nii kena ja tore, läksime
teisele korrusele, kus katust polnud peal J algul oli kõik
ilus ja tore J
kui siis 1 hetk tuli mõnus padukas, (müügipunktis jagati vihmakeepe) õnneks
panin selle peale, aga noh XXXL suurus ei ole sellest nagu väga kasu kui igalt
poolt puhub tuul läbi ja vihma sajab näkku. Noo nii pooledki asjad jäid mul
nägemata, kahjuks. Me Kristjaniga läksime alla sooja ja kuiva kätte, emme
polnud nõus tulema. Pilet ise oli aga kallis 30 naela, aga see kehtis 48 h ja
võisid nii kaua sõita kuni päev õhtusse jõuab. Algul plaanisimegi, et tuleme
järgmine päev tagasi, aga hiljem selgub miks see plaan enam nii ahvatlev ei
tundunud J.
Nii
all oli hea, soe ja kuiv olla, lõpuks hakkas ring ka läbi saama ja jõudsime
alguspunti tagasi, ja me mõtlesime, et tahame minna suurde suurde PRIMARKI –
riiete pood, kus ma põhiliselt shoppan J Tulge ka,
nii odavad ja ilusad asjad, aga siin enamus asju nii hea hinnaga, et hulluks
ajab lausa. J
Kui midagi vaja, siis lihtsalt lähed poodi ja ostad, ei ole vaja mõelda 2 kuud,
kas ma selle asja ikka soetan või ei. Aga London, nii buss siis teeb peatusi ja
PEAB samast kohast peale võtma kust maha pani, meid lasti siis välja ja läksime
poodi olime seal mitu mitu mitu tundi ja saagiks saime 3 suurt koti täit asju.
Ok hakkasime siis samasse kohta tagasi liikuma, väljas oli pime, kell oli vist mingi 6 juba ja ootasime siis bussipeatuses, aga olgu öeldud, et sinna oli pikk maa, siis mõtlesime et oi äkki oleme vales peatuses, miks ühtegi bussi ei tule ja siis läksime veel edasi J samuti ei tulnud bussi J Juhuuu vaatasime kuidas meie firma buss kenasti meist mööda sõidab J Nii ja siis läks kell juba nii paljuks, et pidime hakkama abi küsima ja üks tüdruk rääkis täpselt ära kuhu minema peame ja sealt võetakse teid peale. J Juhuu, seadsime sammud siis õigesse kohta, kuhu oli vaja minna ja aega läks umbes 20 minutit, et sinna jõuda, kõndisime üsna kiiresti, sest ei teanud, mis kellani üldse see firma liigub. J Olime siis õiges kohas, saime ka bussi peale. Oli külm, ronisime jälle ülemisele korrusele, aga ÕNNEKS vihma enam ei sadanud. Aga oi milline vaade, öine London, lausa lummav, fantastiline, super super. Big Ben oli ilus J meil oli vaja jõuda alguspuntki tagasi ja teadsime, et kui buss seisma jääb oleme õiges kohas ja lähme kohe rongile ja voilaaa võime koju minna. No nii päris see ei läinud. Tegime siis uuesti Londonile tiiru peale, aga hmm mõtlesime, et ennem me küll siit ei sõitnud ja kui ta lõpuks Big Ben juurde tagasi jõudis oli klimp kurgus, kus kohas me ometi oleme ja kui giid veel ütles et no nii siin ongi meie lõpp peatus, siis pisarad valgusid silma ja segadust oli palju. Õnneks oli see bussifirma andnud alguses kaardi ja seal peal olid punased, kollased, sinised jne jne jutid. Õh õnnetust meie olime läinud bussile mis teeb kollast ringi ja kui ma läksin bussijuhult küsima, näidates kaardile, kas me oleme siin, siis te oleks pidanud seda nägu nägema, seal ei liikunud üksi lihas ja vaatas mulle tõiselt otsa ja küsis „KAS SA TEED NALJA????“ mina siis vastasin naeratades ei tee J ja kui ta siis näitas kaardil, et ei te ei ole siin vaid te olete ............ siin. OU MY GAD... Bussijuhti ei huvitanud üldse kuidas me rongile saame jne. AGA õnneks oli tore ja abivalmis giid kes tuli meile appi ja juhatas õige teenurgani (kõndisime pika maa) ja siis kui õige teeots oli käes, jättis ta meid omapäid ja andis suuna kätte, kõndisime ja kõndsisime, jalad lõid tuld, söönud polnud midagi päeva jooksul, väike pudelike vett oli kaasas, nagu Robindsonid saarel J Nii kõndisime oma 30 minutit vast ühte pikka sirget lõiku, lõpuks küsisime uuesti teed ja oh seda õnne see sama pere liikus ka rongijaama ja me siis järgnesime neile, aga nad vist olid sprinterid, tuli lausa oli takus, aga püsisime kannul ja saimegi kohale JUHUU J Läksime ruttu rongi otsima, rong oli ees ja hakkas kohe kohe väljuma. Kordan uuesti me ei teadnud kellaaegadest midagi, millal kuna mis pidi väljuma, polnud õrna aimugi. Nooo nii olime õige rongi peal lõpuks, istusime ja olime lihtsalt vait, kodupoole sõit võis alata. Olles jõudnud meie peatusesse jalad enam ei kandnud, oh seda valu... Läksime siis ruttu bussijaama, sest pidime veel bussiga koju ju jõudma. Nooo sel hetkel vaatas küll keegi kõrgemalt meie peale... peale sellist seiklust jõuda kõige viimasele bussile, mis liikus meie kanti. Pidime ootama mõned minutid, ja buss tuli ja võisimegi rahulikult koju minna J Juhuuu olimegi kodus J Aga nüüd siis see, et miks me järgmine päev rohkem ei läinud, me olime läbi nagu läti raha ja rohkemgi veel. Kordan veel AINULT mugavad riided. Inimene õpib kogu elu. See seiklus toimus siis 28.10 – 02.11.2013 J Vähekene hilja postitan, kuigi jutt oli juba ammu valmis, kuid siis jäi miskipärast asi toppama.
Nii nüüdseks kui on 14.12.2013 õhtu. Jõulude tulekuni on veel nii vähe aega. Kõik inimesed ostavad hullunult asju kokku. Linn on nii ilusti ära kaunistatud, kuid meie linna keskuses kuuske ei ole L. Midagi tarka vahepeal teinud ei ole... ootan jõule ja olen pigem selles meeleolus. Kodu on kaunistatud ja päkapikud käivad. Tore ja mõnus aeg on. Millest puudust tunnen on lumi. Ma ju talvelaps, mulle nii nii meeldib lumi. Hoopis teine hõng on õues siis, aga meil siin võõrasemad õitsevad ja linnud siristavad ilusti laulda akna taga. Külm on muidu küll, aga pigem selline Eesti sügis kui talv J. Majad on ka nii ära kaunistatud, vilguvad ja sätendavad ning kõik võimalikke asju külge riputatud. Omapärane, seda Eestis ei näe. Püüan pilte ka teha, ma ikka koguaeg unustan fotoka maha või pole mahti pilte teha . Aga küll jõuab J J
Ok hakkasime siis samasse kohta tagasi liikuma, väljas oli pime, kell oli vist mingi 6 juba ja ootasime siis bussipeatuses, aga olgu öeldud, et sinna oli pikk maa, siis mõtlesime et oi äkki oleme vales peatuses, miks ühtegi bussi ei tule ja siis läksime veel edasi J samuti ei tulnud bussi J Juhuuu vaatasime kuidas meie firma buss kenasti meist mööda sõidab J Nii ja siis läks kell juba nii paljuks, et pidime hakkama abi küsima ja üks tüdruk rääkis täpselt ära kuhu minema peame ja sealt võetakse teid peale. J Juhuu, seadsime sammud siis õigesse kohta, kuhu oli vaja minna ja aega läks umbes 20 minutit, et sinna jõuda, kõndisime üsna kiiresti, sest ei teanud, mis kellani üldse see firma liigub. J Olime siis õiges kohas, saime ka bussi peale. Oli külm, ronisime jälle ülemisele korrusele, aga ÕNNEKS vihma enam ei sadanud. Aga oi milline vaade, öine London, lausa lummav, fantastiline, super super. Big Ben oli ilus J meil oli vaja jõuda alguspuntki tagasi ja teadsime, et kui buss seisma jääb oleme õiges kohas ja lähme kohe rongile ja voilaaa võime koju minna. No nii päris see ei läinud. Tegime siis uuesti Londonile tiiru peale, aga hmm mõtlesime, et ennem me küll siit ei sõitnud ja kui ta lõpuks Big Ben juurde tagasi jõudis oli klimp kurgus, kus kohas me ometi oleme ja kui giid veel ütles et no nii siin ongi meie lõpp peatus, siis pisarad valgusid silma ja segadust oli palju. Õnneks oli see bussifirma andnud alguses kaardi ja seal peal olid punased, kollased, sinised jne jne jutid. Õh õnnetust meie olime läinud bussile mis teeb kollast ringi ja kui ma läksin bussijuhult küsima, näidates kaardile, kas me oleme siin, siis te oleks pidanud seda nägu nägema, seal ei liikunud üksi lihas ja vaatas mulle tõiselt otsa ja küsis „KAS SA TEED NALJA????“ mina siis vastasin naeratades ei tee J ja kui ta siis näitas kaardil, et ei te ei ole siin vaid te olete ............ siin. OU MY GAD... Bussijuhti ei huvitanud üldse kuidas me rongile saame jne. AGA õnneks oli tore ja abivalmis giid kes tuli meile appi ja juhatas õige teenurgani (kõndisime pika maa) ja siis kui õige teeots oli käes, jättis ta meid omapäid ja andis suuna kätte, kõndisime ja kõndsisime, jalad lõid tuld, söönud polnud midagi päeva jooksul, väike pudelike vett oli kaasas, nagu Robindsonid saarel J Nii kõndisime oma 30 minutit vast ühte pikka sirget lõiku, lõpuks küsisime uuesti teed ja oh seda õnne see sama pere liikus ka rongijaama ja me siis järgnesime neile, aga nad vist olid sprinterid, tuli lausa oli takus, aga püsisime kannul ja saimegi kohale JUHUU J Läksime ruttu rongi otsima, rong oli ees ja hakkas kohe kohe väljuma. Kordan uuesti me ei teadnud kellaaegadest midagi, millal kuna mis pidi väljuma, polnud õrna aimugi. Nooo nii olime õige rongi peal lõpuks, istusime ja olime lihtsalt vait, kodupoole sõit võis alata. Olles jõudnud meie peatusesse jalad enam ei kandnud, oh seda valu... Läksime siis ruttu bussijaama, sest pidime veel bussiga koju ju jõudma. Nooo sel hetkel vaatas küll keegi kõrgemalt meie peale... peale sellist seiklust jõuda kõige viimasele bussile, mis liikus meie kanti. Pidime ootama mõned minutid, ja buss tuli ja võisimegi rahulikult koju minna J Juhuuu olimegi kodus J Aga nüüd siis see, et miks me järgmine päev rohkem ei läinud, me olime läbi nagu läti raha ja rohkemgi veel. Kordan veel AINULT mugavad riided. Inimene õpib kogu elu. See seiklus toimus siis 28.10 – 02.11.2013 J Vähekene hilja postitan, kuigi jutt oli juba ammu valmis, kuid siis jäi miskipärast asi toppama.
Nii nüüdseks kui on 14.12.2013 õhtu. Jõulude tulekuni on veel nii vähe aega. Kõik inimesed ostavad hullunult asju kokku. Linn on nii ilusti ära kaunistatud, kuid meie linna keskuses kuuske ei ole L. Midagi tarka vahepeal teinud ei ole... ootan jõule ja olen pigem selles meeleolus. Kodu on kaunistatud ja päkapikud käivad. Tore ja mõnus aeg on. Millest puudust tunnen on lumi. Ma ju talvelaps, mulle nii nii meeldib lumi. Hoopis teine hõng on õues siis, aga meil siin võõrasemad õitsevad ja linnud siristavad ilusti laulda akna taga. Külm on muidu küll, aga pigem selline Eesti sügis kui talv J. Majad on ka nii ära kaunistatud, vilguvad ja sätendavad ning kõik võimalikke asju külge riputatud. Omapärane, seda Eestis ei näe. Püüan pilte ka teha, ma ikka koguaeg unustan fotoka maha või pole mahti pilte teha . Aga küll jõuab J J
Kõige
mõnusamat ja lumisemat talve teile ja olgem rõõmsad! J
